Riiulitäis kokaraamatuid

Lugesin just kokku palju mul neid riiulis on - täpselt 22 tükki. Kõik ei ole küll kokaraamatud, osa on teatmikud ja nö seletava sisu ja piltidega aga laias laastus kõik puudutavad toidu valmistamist. Teadlikult olen ostnud neist vast 10, ülejäänud on kingitud. Ma ei pea ennast väga põhjalikuks kokanduse huviliseks (alati on mille poole püüelda), küll on sellest saanud minu jaoks mõnus hobi.

Kuulsin üks hommik Terevisiooni vaadates, et üks aktiivne blogija ostab umbes ühe kokaraamatu kuus, vahel rohkemgi... Jah, mul on veel arenguruumi! Ma ise panustaksin pigem kvaliteedile kui kvantiteedile. Eks maitseelistused arenevad koos söögitegemisega ja pole ju mõtet omada raamatut, mida sa vaid omad, mitte ei kasuta. Parafraseerides: ei võida see, kel surres on rohkem kokaraamatud :D

Koostasin ka oma top kolme nendest, mis koguaeg kasutuses ja mida ma fännan:

1. Nami-Nami kokaraamat, Pille Petersoo;
2. Anni Arro Sepamaa talu kokaraamat, osa 2;
3. Jamie Oliver ''Õnnelikud päevad supperkokku Jamie Oliveriga''

Nami-nani kokaraamatu retsepte olen peaaegu kõiki otsast lõpuni järgi proovinud, sama Jamie raamatuga. Anni Arro talusöökidest on mõned lemmikud. Eriliselt hea on tatrapudru ja kõrvitsa püreesupp! Väga maitsev tuli ka maasikatort.

Kõrvuti kokaraamatutega vaatan üsna sageli ka interneti retsepte. Netis kasutan nami-nami.ee ja toidutare.ee retsepte. Nami-nami igaastane tordivõistluse läbiviimine on omaette sündmus - kel huvi piiluge linki, uskumatuid torte osatakse ikka meisterdada, väga tublid tordimeistrid!

Toidublogidest on ka tore inspiratsiooni ammutada aga mina usun, et kokaraamatutele jääb oma koht ikkagi alles. Tihti ongi nii et leiad midagi põnevat kuskilt blogist ja kui märkmeid ei tee või endale paberil ei talleta, siis võid avastada ennast fakti eest, et blogi on maha võetud või ei mäleta ennam selle aadressigi. Lisaks on mul paberil mitmete Toiduakadeemia koolituste retsepte. Kõigele lisaks on retsepti raamatust lihtsam jälgida kui arvutist! Elagu paberil retseptid :D
NB! Muideks meie tublid toidubloggarid on üllitanud oma lemmikretseptide raamatu, mis minu teooriat ka toetab: internett on hää asi aga paber on veel parem :D

Lihavõtted ja munad

Lihavõtted (munapühad ehk ülestõusmispühad, kiigepühad, kevadpühad) on liikuvad pühad, mis algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Vanarahva tarkuse kohaselt tuli lihavõtte ajal kiikuda, siis ei hammustanud suvel kimalased! Ka pidi kiikumine õnne ja elujõudu tooma. Samuti ei soovitatud sel hommikul kaua magada, muidu tulevat terve ülejäänud aasta laisk. Jätkem siis meelde  - tõuse lihavõtte hommikul varakult ja hakka kohe kiikuma :D

Lihavõttemunade värvimine, nende koksimine on selle püha lahutamatu osa. Eestis toob värvitud mune lihavõttejänes, kes munad ära peidab ja lastel tuleb need siis üles otsida. Sagedamini värvitakse mune aga koos lastega ja seejärel kingitakse kaunistatud munad oma pereliikmetele, vanaemadele, -isadele, jne. Endale tähendab lihavõttepüha ikka kevade algust ja soojaks minemise algust. Lihavõtte ajaks olen ikka pajutibudega oksi koju toonud ja kodu kaunistanud. Lisaks on lihavõtete ajal nö pikk nädalavahetus, kus on võimalik vanavanematele külla minna ja üksteisega koos olla.

Mõned munakaunistuse näited:

Lihtne ja veidike peen

Stiilsed munad minimalistlikule maitsele, eeldab abivahendeid valmis siluettide näol

Mustrinäidised

Lahedad munaprintsessid väikestele tüdrukutele kinkimiseks!

Kõige sagedamini on Eestis mune värvitud värvilise niidi ja sibulakoortega. Niidiga värvimine enam  pole nii päevakorral - niidid ei anna enam värvi ja sellist kirjut efekti munakoorel ei teki. Sibulakoored aga endiselt käepäerased ja lihtsasti kasutatavad. Pole ka muret, et värvimine untsu läheb.

See aasta proovime mune sibulakoorte ja taimedega mustriliseks teha. Tundub põnev ja üsna lihtne. Sama võtet saab kasutada ka tavaliste munavärvidega värvimisel.

Sünnipäevakaart vanaemale

''Ana'' ehk lastekeeles ''vanaema'' sünnipäevaks meisterdatud kaart tähestiku ja numbrite pastast. Pisikesed loómakujutised on välja lõigatud vanast kinkekotist. Liimimiseks kasutasime PVA liimi. Kaart on 8.a. tüdruku omalooming. Palju õnne sünnipäevaks, Ana!

Maksikoer FIK

Nostalgilised tunded tabasid mind ootamatult kui Kristiine Keskuses ühest DVD-de ja muusika poest mööda astusin ja nägin Maksikoer Fik'i multikat! See oli nii ammu ja samas nii alles...

Nõukogude lapsed vaatasid multikaid 1 kord päevas. Selleks tuli oodata ja oodata ja veel kord oodata. Korraga näidati 3 multikat ja sellega tuli leppida. Üks minu lemmik oli Maksikoer Fik'i multikas. Tsehhi päritolu ja ajatu sisuga. Muuhulgas ka lihtsalt ja arusaadavlt joonistatud.

Hiigelkutsu Fik on nii ajatu ja lahe, et vaatan seda hea meelega koos oma lastega nüüd oma 25 a hiljem. Klassika!

Müügil ka Laseringis.

Ahjujuust, seltskonna näljakustutaja

Lihtne, kiire ja ülimõnus! Ei saa mainimata jätta selle rikkalikku kalorisisaldust aga eks siis tuleb järgmine päev püksirihma pingutada! Või jõusaalis pikem ring teha :D

 

Retsepti nägin hommikuses kokasaates, proovisin veel sama nädalavahetus järgi. Niipalju peaks mainima, et juustuga on lihtne üle pakkuda - samas ei ole sellel toidul enam vunki kui see maha jahtub. Ja lisaks on see ikkagi põhitoidu eelrooaks, nii et seda peaks olema parasjagu.

 

Vaja läheb:

• Brie valgehallitusjuustu kera või juustu sektoreid (kolmnurka) vastavalt sööjate arvule. Mina arvestasin 1 sektori 2 inimese kohta;
• Kõrvits - kooritud ja tükeldatud, kogus vastavalt soovile ja ahjuvormi suurusele;
• Küüslauk - vastavalt soovile;
• Ciabatta (tumedam) - kasutasin rukki kukleid, usun et efekt tuli sama;
• Vinnutatud sinki (toorsuitsu sink) - seekord panin selle asemele kodust peekoni, ajas asja ära küll;
• Maitsestamiseks tüümiani ja oliivõli - värske ürt oleks parem aga kui võtta pole, siis käib ka kuivatatud; oliivõli pealt ei tasuks koonerdada.
• Soola ja pipart.

 

Kuna mina Brie juustukera poest ei leidnud, kasutasin iga inimese kohta 1 kolmnurka. Kolmnurga kasutamisel tuleb eelistada koorikuga varianti, vastasel juhul valgub juust ahjus laiali ja toit ei näe nii efektne välja.

 

 

 

Toidu valmistamiseks aseta juust ahjuvormi keskele, laota ümber tükeldatud kõrvitsa tükid, murendatud sai, küüslauguküüned ja sink. Puista juustule tüümiani ja nirista peale oliivõli. Küpseta ahjus 200 kraadi juures umbes 20 min.

 

Tõsta toit koos ahjuvormiga lauale, lõika juustu koorik sektoriteks ja ava sektorid seest väljapoole. Sööjad saavad sõrmede või kahvliga lisandi võtta ja seda ahjus ülessulanud juustukera sisse kasta. Ülimõnus suupiste!