Toiduakadeemia: Jaapani köök

Kõlab salapäraselt ja keeruliselt, eks ole? Jaapanis on hieroglüüfid ja söövad nad pulkadega, kaugel on see maa ka. Mis veel meenub - pilvelõhkujad ja infotehnoloogia, tumedapäised väikesekasvulised eksootilise välimusega inimesed...hello kitty ja samuraid. Geishad ka :D Tänu sumoka Baruto'le on Jaapan mulle lähemale tulnud aga mul polnud vähimatki aimu, mida näiteks üks tavaline pere igapäevaselt süüa võiks. Kusjuures selgus, et ainult sushi ja riis see ka nüüd ei ole :D

Seda toredam ja huvitavam oli kuulata eestlasest koolitaja Kertu Bramanise juttu, et ta ise on Jaapanis elanud ja jaapanlaste toitumisharjumustega väga lähedalt tutvunud. Lisaks on ta üks äraütlemata tore inimene ja hea koolitaja, aitäh veelkord oma teadmiste ja oskuste jagamise eest!

Nagu Toiduakadeemias ikka jagatakse seltskond laudkondadeks ja igaühel vaba valik lähemalt valitud paladega tutvust teha ja käia vahepeal ka teiste tegemisi piilumas. Mina seekord proovisin igat masti juurikate ja mereandide frittimist (tempura). Koolituse menüüd saad lähemalt vaadata siit.

Kui väljaarvata õli praadimishais ja pliidi seisukord peale frittimise lõpetamist (absoluutne kaos!) olid minu poolt  ''pusad'eks'' ristitud kakiage'd selle koolituse lemmikud. Lihtne, kiire ja ülimaitsev.

Aga lähemalt. Frittimisel on omad nipid. Algatuseks tuleb kokku segada tempura taigen, mille sisse enne frittimist pala  kastetakse. Ülimaitsev on tempura krõbedana ja parajalt õhukese taignakihina. Krõbedus saavutataksegi kuuma õli ja külma taigna kokkupuute tagajärjel. Et seda saavutada, on vaja tainast jääkuubikutega nö jahutada. Frittida võid sisuliselt kõike: proovitud sai ka kartul! proovi ka näiteks kõrvitsaõisi või salvei lehti. Tükelda soovipärane toiduaine parajateks tükkideks ja kasta enne õli sisse panekut taignasse - küpseta, nõruta, söö.

Kakiage tegemiseks tükelda krevetid, porgand ja sibul. Puista peale 1 spl jahu. Sega läbi ja lisa juurde taigen (2-4 spl). Sega kergelt läbija küpseta saadud massist õlis mõnusad ''pusad'' ja valmis ta ongi. Maitsestada võib ingveri või sidruniga. Söö kastmega või ilma, nii nagu parasjagu tuju on.

Taigen:
1 klaas jahu
4 spl tärklist
1tl küpsetuspulbrit
2 spl õli
soola
1/2 klaasi vett/jääkuubikuid
natuke õlut

Sega jahu, tärklis ja küpsetuspulber. Lisa jäävesi, õli ja õlu. Sega kergelt, segunemata jahu klombid on isegi soovitatavad! Frittimiseks kasutasime tavalist rapsiõli, anumana kõrget panni. Õli tuleb kuumaks ajada ja seejärel taignasse kastetud juurikad ja mereannid sinna sisse praadima panna. Ära kuhja panni üle, frittimiseks peab olema piisavalt ''hulpimise'' ruumi. Kui pala on kuldne ja krõmpsuv, tõsta ta pannilt välja ja lase paberil nõrguda. Frittitud toitu peaks kohe peale nõrgumist ja jahtumist sööma asuma!

Emadepäeva kiisud :D

Minu tütarde emadepäeva tervitus  - ''oleme sinu roosad kiisud'' :D Näomaalingud on omalooming ja teostatud otsast-lõpuni 8 a tüdruku oma käega. Kurr-näu!

Siin lööb kiisu nurru!

See pidi olema näljase kassi nägu :D

Nii pidid kiisud hiiri püüdma, hehee

Lillemüüjad Kalamaja moodi

On reede õhtu. Lõpuks on ilm soojemaks läinud. Kõik hoovilapsed on õue kogunenud. Hoov on lapsi täis. Siin seal õitseb siniliilia. Õhus on kevadet.

Uksekell. Naabritüdruk on ukse taga: ''Anna paberit, kleeplinti ja pliiatsit''. Väike paus, et kiirustamisest ähkida ja jutt jätkub: ''Me lähme lilli müüma!''. Kaasa haarati kilekott ''tordiribadega'' mis eelmine õhtu üks naabrinaine külakostiks tõi.

Möödub mingi aeg. Lähen tüdrukuid otsima. Arvasin, et küllap lilli müüakse oma maja ees. Seal neid ei olnud.

Leidsin plikad Graniidi ja Kalevi tänava nurgal ühe maja esisel muruplatsil. Kokku oli meisterdatud oma 10 kimbukest. Kimpudel lastepärase oskusega kleeplint ümber tõmmatud. Sildil kimbu hind ja laste nimed. Igale ostjale oli mõeldud koos ostuga ka üks tordiriba kaasa anda....:D Tahtmatult meenusid Bullerby lapsed oma kirsiäriga :D

Paraku polnud keegi lilli osta tahtnud. Arutasime asja. Otsustasime peale nõupidamist minna Salme Kultuurikeskuse trepile. Autosid oli parasjagu ümber Salme palju pargitud, küllap siis inimesi ka seal palju. Mõeldud tehtud.

Piigad sättisid ennast sisse käsipuu juurde. Äri ikka ei õitsenud. Hasart hakkas tasapisi vaibuma. Ei aidanud ka see, et naabrilaps ülikonnastatud mehi ''oma kõige lemmik meesteks'' nimetas ja rääkis kui ilusad nad on :D. ''Sa oled nii ilus nagu pulmas'' :D Lapsed on andekad! Nalja mõistsid ka need ilusad mehed aga ostu-müügi soorituseni need siiski ei viinud.

Nii ei õnnestunudki tüdrukutel müüa ühtegi ''kimbu''. Isegi 50 s eest. Lapsed olid nõus koju minema, kui issi kõik kimbud ise ära ostab. Nii ka juhtus. Aitäh issi!

Peakangelased olid 4, 6 ja 8 aastased.

Näpud mulda: maitseaine peenar!

Eestlased ikka olnud potimajandajad. Minul pole kunagi sellist tungi olnud, kui siis ehk toataimede kasvatamise osas. See aasta otsustasin proovida. Omajagu aitas siin kaasa kokandushobi - oma maitseainepeenar on värske, puhas, maitsev, käepärane - iga koka unistus :D

Hunniku seemneid ostsin aianduspoest, ikka enda maitse ja mõistuse järgi. Juhuslikult sattusin peale Kalamajas asuva ateljee Sidruniga tee (vaata ka facebooki!) ürtide õpitoale. Muuseas on see üks äraütlemata kena poeke oma väljapaneku ja ideega - sobib Kalamajja nagu valatud, lisaks müüdav kraam vanahõnguline ja romantiline, täpselt minu maitse :D Nii et kell huvi, tulge kohale: saate kaks kärbest ühe hoobiga - ateljee asub Anni Arro kohvik-bistrooga Kukeke samas majas :D

Aga tagasi peenra juurde. Õpitoas sain näpunäiteid ja teadmise, et osad maitsetaimed on püsikud (mitmeaasta taimed), osad mitte (iga aastane istutamine). Ma olin oma teadmatuses arvanud, et maitsetaimed tuleb iga aasta maha panna. Minu esialgne plaan rajada maitseainetele terassile nurgake tuli ümbervaadata. Eeskätt selle pärast, et soovisin seda teha pottides, kastides, korvides, moodustades sellise kergelt lohaka kogumiku. Sellele lisaks ei olnud ma arvestanud ka taimede hingeeluga - osad paljunevad ja ''liiguvad'' aias ringi.

Uuenenud plaani järgi rajan ikka eraldi peenrakasti püsikutele ja igaastastele taimedele. Poti sisse istutan mõned isendid lõhna ja silmailu pärast (lavendel, rosmariin). Kindlasti hakkab kasvama meil piparmünt. Teise vea või õigemini oma elu raskendamise, tegin seemnete ostmisega. Mugavam on ettekasvatatud taim osta aianduspoest, kui seda ise seemnest kasvatada. Aega ja vaeva kulub kordades rohkem, ja tulemust ei pruugi olla (iga seeme ei kasvagi taimeks). Seega on mõistlik seemnest kasvatada ainult seda, mida sa ettekasvatatuna kauplusest ei saa. Jälle targem!

Valmis peenrakaste (puidust või plastikust) müüakse igas aianduspoes. Vali vaid suurus ja kõrgus. Mulda samuti müüakse poes. Sisuliselt on võimalik peenar rajada ühe päevaga, lihtne :D

Mõned stiilinäited, mis mul alguses meeles mõlkusid:

Riiulitäis kokaraamatuid

Lugesin just kokku palju mul neid riiulis on - täpselt 22 tükki. Kõik ei ole küll kokaraamatud, osa on teatmikud ja nö seletava sisu ja piltidega aga laias laastus kõik puudutavad toidu valmistamist. Teadlikult olen ostnud neist vast 10, ülejäänud on kingitud. Ma ei pea ennast väga põhjalikuks kokanduse huviliseks (alati on mille poole püüelda), küll on sellest saanud minu jaoks mõnus hobi.

Kuulsin üks hommik Terevisiooni vaadates, et üks aktiivne blogija ostab umbes ühe kokaraamatu kuus, vahel rohkemgi... Jah, mul on veel arenguruumi! Ma ise panustaksin pigem kvaliteedile kui kvantiteedile. Eks maitseelistused arenevad koos söögitegemisega ja pole ju mõtet omada raamatut, mida sa vaid omad, mitte ei kasuta. Parafraseerides: ei võida see, kel surres on rohkem kokaraamatud :D

Koostasin ka oma top kolme nendest, mis koguaeg kasutuses ja mida ma fännan:

1. Nami-Nami kokaraamat, Pille Petersoo;
2. Anni Arro Sepamaa talu kokaraamat, osa 2;
3. Jamie Oliver ''Õnnelikud päevad supperkokku Jamie Oliveriga''

Nami-nani kokaraamatu retsepte olen peaaegu kõiki otsast lõpuni järgi proovinud, sama Jamie raamatuga. Anni Arro talusöökidest on mõned lemmikud. Eriliselt hea on tatrapudru ja kõrvitsa püreesupp! Väga maitsev tuli ka maasikatort.

Kõrvuti kokaraamatutega vaatan üsna sageli ka interneti retsepte. Netis kasutan nami-nami.ee ja toidutare.ee retsepte. Nami-nami igaastane tordivõistluse läbiviimine on omaette sündmus - kel huvi piiluge linki, uskumatuid torte osatakse ikka meisterdada, väga tublid tordimeistrid!

Toidublogidest on ka tore inspiratsiooni ammutada aga mina usun, et kokaraamatutele jääb oma koht ikkagi alles. Tihti ongi nii et leiad midagi põnevat kuskilt blogist ja kui märkmeid ei tee või endale paberil ei talleta, siis võid avastada ennast fakti eest, et blogi on maha võetud või ei mäleta ennam selle aadressigi. Lisaks on mul paberil mitmete Toiduakadeemia koolituste retsepte. Kõigele lisaks on retsepti raamatust lihtsam jälgida kui arvutist! Elagu paberil retseptid :D
NB! Muideks meie tublid toidubloggarid on üllitanud oma lemmikretseptide raamatu, mis minu teooriat ka toetab: internett on hää asi aga paber on veel parem :D

Lihavõtted ja munad

Lihavõtted (munapühad ehk ülestõusmispühad, kiigepühad, kevadpühad) on liikuvad pühad, mis algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Vanarahva tarkuse kohaselt tuli lihavõtte ajal kiikuda, siis ei hammustanud suvel kimalased! Ka pidi kiikumine õnne ja elujõudu tooma. Samuti ei soovitatud sel hommikul kaua magada, muidu tulevat terve ülejäänud aasta laisk. Jätkem siis meelde  - tõuse lihavõtte hommikul varakult ja hakka kohe kiikuma :D

Lihavõttemunade värvimine, nende koksimine on selle püha lahutamatu osa. Eestis toob värvitud mune lihavõttejänes, kes munad ära peidab ja lastel tuleb need siis üles otsida. Sagedamini värvitakse mune aga koos lastega ja seejärel kingitakse kaunistatud munad oma pereliikmetele, vanaemadele, -isadele, jne. Endale tähendab lihavõttepüha ikka kevade algust ja soojaks minemise algust. Lihavõtte ajaks olen ikka pajutibudega oksi koju toonud ja kodu kaunistanud. Lisaks on lihavõtete ajal nö pikk nädalavahetus, kus on võimalik vanavanematele külla minna ja üksteisega koos olla.

Mõned munakaunistuse näited:

Lihtne ja veidike peen

Stiilsed munad minimalistlikule maitsele, eeldab abivahendeid valmis siluettide näol

Mustrinäidised

Lahedad munaprintsessid väikestele tüdrukutele kinkimiseks!

Kõige sagedamini on Eestis mune värvitud värvilise niidi ja sibulakoortega. Niidiga värvimine enam  pole nii päevakorral - niidid ei anna enam värvi ja sellist kirjut efekti munakoorel ei teki. Sibulakoored aga endiselt käepäerased ja lihtsasti kasutatavad. Pole ka muret, et värvimine untsu läheb.

See aasta proovime mune sibulakoorte ja taimedega mustriliseks teha. Tundub põnev ja üsna lihtne. Sama võtet saab kasutada ka tavaliste munavärvidega värvimisel.

Sünnipäevakaart vanaemale

''Ana'' ehk lastekeeles ''vanaema'' sünnipäevaks meisterdatud kaart tähestiku ja numbrite pastast. Pisikesed loómakujutised on välja lõigatud vanast kinkekotist. Liimimiseks kasutasime PVA liimi. Kaart on 8.a. tüdruku omalooming. Palju õnne sünnipäevaks, Ana!